VABATEEMA - Küberkius

Viienda nädala ülesandeks oli kirjutada Virginia Shea netikäskudest. Nendest kaks silmapaistvamat olid “Remember the Human” ja “Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life”. Need tuletavad inimestele meelde, et tuleb olla empaatiline ning käituda teistega nii, nagu sa sooviksid, et nemad sinuga käituksid.

Kahjuks on kiusamine nii koolis, kodus kui ka kogukondades alati olemas olnud. Internetiajastul on see aga muutunud lihtsamaks ja kohati isegi õelamaks. Selles vabateemas püüan lühidalt analüüsida, miks ja kuidas internet kiusamist mõjutab,  eelkõige kooliealiste noorte näitel.

 

Kiusu psühholoogia

 

Enne kui saame rääkida internetikiusust, peaks ehk lühidalt välja tooma mõned põhjused ja tagamaad. Kuna inimese psühholoogia on keeruline, ei tea me ilmselt kunagi kõiki põhjuseid, miks keegi otsustab olla teiste vastu õel, kuid mõned teadlased on toonud välja teatud mustreid ja võimalikke selgitusi.

Esimesena kuuleme tihti, et see tuleneb kasvatamatusest või õpitud käitumisest, kuid leian, et pigem on üheks suurimaks põhjuseks inimese soov kuhugi kuuluda. Kui vaadata koolikiusu, siis on kahjuks sageli nii, et noored soovivad pigem olla “ägedate” poolel ja kuuluda suuremasse gruppi, kui olla koos “nohikute” ja “veidrikutega”. Kusjuures hinnanguliselt on umbes 85% koolikiusust nn grupiprotsess [1].

Teisena võiks välja tuua ka inimeses peituva võimujanu. Mõned inimesed tunnevad vajadust olla teistest paremad ning kiusamine võib anda neile ajutise kontrolli- ja üleolekutunde. Eriti noorte seas võib see väljenduda soovina domineerida grupis. Sellisel juhul ei ole kiusamine mitte niivõrd juhuslik, vaid teadlik ja kalkuleeritud tegevus, et tõsta oma staatust teiste arvelt.

Samuti väidetakse tihti, et inimesed käituvad internetis julgemalt kui päriselus. Julgen aga väita, et põhikiusajate puhul see alati ei kehti. Sageli on nad samamoodi enesekindlad ja domineerivad ka näost näkku. Küll aga võib see rohkem kehtida grupi teiste liikmete kohta, kes kiusamisega kaasa lähevad. Internet võib anda neile lisajulgust, kuna vastutus hajub ning otsene kontakt ohvriga puudub.

Miks on interneti kiusust tähtis rääkida?

 

Viienda nädala teemas oli mõte, et „Internet on muutnud suhtlemise kiiremaks ja kättesaadavamaks“, kuid sellega on kahjuks lihtsustunud ka pahatahtlike kiusajate ja ahistajate tegevus.

Kui varasemalt jäi kiusamine tihti kindlasse keskkonda, näiteks kooli, siis nüüd võib see jätkuda ööpäevaringselt, sest internet võimaldab pidevat ligipääsu ohvrile ning annab võimaluse tegutseda anonüümselt. See omakorda vähendab vastutustunnet ja muudab kiusamise järjepidevamaks ning süsteemsemaks.

Kiusu tekitatud psühholoogiline surve ei lõppe enam koolist koju tulekuga, sest tihti ei blokeerita oma klassikaaslasi sotsiaalmeedias – nii nagu ka täiskasvanud ei blokeeri oma töökaaslasi.

Samuti on internetikiusul sageli suurem publik. Üks negatiivne kommentaar või postitus võib levida kiiresti ning jõuda paljude inimesteni, mis võimendab selle mõju ohvrile. Seetõttu ei ole internetikius enam ainult kahe või kolme inimese vaheline probleem, vaid võib muutuda laiemaks sotsiaalseks nähtuseks, millel on tõsised tagajärjed.

Tagajärgede all ei pea mõistma ainult psühholoogilist traumat või aastatepikkust teraapiat, vaid ka palju raskemaid. Näitena võib tuua Amanda Todd juhtumi, kus üks paljastav pilt viis noore tüdruku ahistamise ja väljapressimiseni. See juhtum lõppes 15-aastase tüdruku suitsiidiga ning seekord oli tegu täiskasvanud ahistajaga, kelle tegevus viis ka koolikiusuni [3].

 

Mis aitaks, ja kas on üldse võimalik seda leevendada?

Aastaid on räägitud, et kiusamist aitab vähendada teadlikkuse tõstmine ja empaatia arendamine. Kuid ma ei ole veendunud, et see alati piisav on. Arvan, et inimesed, kes kiusavad, ei pruugi tingimata tulla halvast perest ega olla kasvatamata, vaid pigem ei ole nad kogenud reaalseid tagajärgi oma tegudele. Ilma selgete piiride ja vastutuseta puudub põhjus oma käitumist muuta.

Samuti ei saa väita, et sotsiaalmeedia piiramine või sulgemine oleks täielikult efektiivne lahendus. Näiteks on Austraalia puhul nähtud, et noored liiguvad sellisel juhul lihtsalt platvormidele, kus puudub igasugune kontroll ja järelevalve. Seetõttu ei pruugi probleem kaduda, vaid muutub lihtsalt raskemini jälgitavaks.

Võib-olla peaks suurem rõhk olema hoopis vanemate ja lähedaste rollil. Oluline on, et täiskasvanud tunneksid huvi selle vastu, millega noored internetis tegelevad, ning vajadusel neid suunaksid ja toetaksid, aga ka piiraksid, kui seda on vaja.

Kuigi 15-aastane ei pruugi soovida oma vestlusajalugu või sotsiaalmeedia kontosid jagada, ei pruugi ta samal ajal täielikult mõista oma tegude tagajärgi. Seetõttu lasub lapsevanematel endiselt suur vastutus noorte käitumise kujundamisel ning turvalise keskkonna loomisel.

Samuti lasub suur roll publikul endal. „Anonüümses“ internetis, kus me kõik oleme mingil määral üks suur kogukond, võiks siiski avalikest kiusupostitustest teatada – olgu selleks platvorm ise, veebikonstaabel või vajadusel ka lapsevanemad. Leian, et internetis avaliku kiusu puhul on seda lihtsam ohjata, kui publik ei jää passiivseks, vaid reageerib ja aitab sellist käitumist piirata.

Samuti peaks ohvril olema keskkond, kus ta julgeb oma muret jagada. Kuna paljud noored ei soovi rääkida oma vanematega, võiks AI-ajastul pakkuda neile alternatiivseid lahendusi, näiteks noortele suunatud vestluskeskkondi, mis suudavad pakkuda esmast tuge ja suunata vajadusel edasi abi saamiseks. Mitte et see suudaks asendada professionaalset abi, kuid kindlasti võiks ka sellel olla oma koht.

 

KASUTATUD MATERJAL:

1. https://bestchoicecounselling.com/understanding-the-psychology-behind-school-bullying-effective-therapy-approaches/
2. https://www.verywellmind.com/why-do-people-bully-5187244
3. https://www.newyorker.com/culture/culture-desk/the-story-of-amanda-todd

 

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi kiusamine ei ole uus nähtus, on internet andnud sellele uue ulatuse ja mõju. See ei loo kiusamist, vaid pigem võimendab juba olemasolevaid käitumismustreid, muutes need püsivamaks, nähtavamaks ja raskemini välditavaks.

Kuigi sageli rõhutatakse empaatia ja teadlikkuse tähtsust, ei pruugi need alati olla piisavad, kui kiusamisel puuduvad reaalsed tagajärjed. Seetõttu on oluline nii individuaalne vastutus, publiku roll kui ka vanemate ja keskkonna sekkumine.

Lõppkokkuvõttes sõltub internetikiusu vähendamine sellest, kuidas inimesed otsustavad käituda – kas nad järgivad samu väärtusi ka veebis, mida nad järgivad päriselus, ning kas nad on valmis sekkuma, kui näevad ebaõiglust.