Selle nädala teemana või ülesandena tuleb kirjutada kahest Virginia Shea netikäsust. Ühest, mis võiks olla kas sama tähtis või tähtsam kui 1990-ndatel, ja teisest, mis võiks olla kas täielikult või osaliselt kaotanud oma tähtsuse.

Esimese asjana toon välja aga ühe tuntuima ja ilmselt ka olulisema käsu tema raamatust ning seejärel räägin, miks minu arvates on üks teine käsk muutunud olulisemaks tänapäeval kui ta oli 1990-ndatel ja miks on mõni teine kaotanud oma esialgse olulisuse.

Kes oli Virginia Shea?

Virginia Shea on Ameerika autor ja internetisuhtluse ning inimkäitumise uurija, kes kirjutas raamatu “Netiquette” (1994), kus ta sõnastas 10 netikäsku. Nende eesmärk oli aidata inimestel käituda internetis viisakalt ja mõistlikult ajal, mil internet oli suuremale publikule alles päris uus.

Esimene ja tuntuim V. Shea netikäsk

Ilmselt üks tuntumaid (vb, kuna ta on esimene) põhimõte, mis on kajastatud raamatus “Netiquette”, on “Remember the human”, mis tähendab, et „pea meeles, et teisel pool ekraani on inimene“. See reegel tuletab meelde, et ka anonüümses internetikeskkonnas peaks suhtuma teistesse lugupidavalt, sest iga kasutajanime taga on tegelik inimene oma mõtete ja tunnetega. Ta toob välja, et kuna me ei näe internetisuhtluses inimest, vaid ekraani, on seda lihtne unustada, ning rõhutab, et me peaksime siiski pidama kinni headest suhtlustavadest.

Kuldse reeglina toob ta inimsuhetes välja, et teisi inimesi tuleks kohelda nii, nagu sa sooviksid, et sind koheldaks. See on reegel, mida õpetatakse lastele juba lasteaias ning mis peaks kanduma tavaelust edasi ka internetti. Samuti toob ta esile empaatilisema aspekti inimsuhetes, kus võiks kujutada end ette teise inimese olukorda ning püüda mitte teistele haiget teha [1].

Küberruumis on see reegel aga sõnastatud lihtsamalt, kuna arvuti taga olles puuduvad kehakeelelised suhtlusviisid, nagu näoilmed ja žestid, siis on lihtsam interpreteerida seal olevat kohati teisiti, kui postitaja ise seda mõtles. Internetis on sellest tulenevalt teinekord ka mõnevõrra lihtsam ja vabam oma mõtteid jagada.

Kohati võib see tuleneda ka sellest, et inimesed tunnevad isegi siiani, et anonüümsus on seal suurem või et nende interneti "mina" on lihtsam hoida lahus päriselust. Sellest tulenevalt tehakse seal asju, mida nad oma pere või töökaaslaste ees ei teeks (tegelikult võiks aga välja tuua, et põhimõte "Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life" on tegelikult palju olulisem, kui inimesed ise seda märkavad).

Kuigi arusaam, et teisi peaks kohtlema lugupidavalt ka internetis, võiks olla midagi, mis peaks täiskasvanud inimesele juba niigi iseenesest mõistetav olema, siis arvestades küberkiusamise levikut (üle poolte 10–15-aastastest lastest on kogenud küberkiusu [2], rääkimata täiskasvanute enda käitumisest), on see käsk üks kõige sagedamini unustatavaid põhimõtteid.

Küberkiusamise teemast kirjutan pikemalt eraldi vabateema postituse ning lisan siia lingi, kui see on valmis paari järgneva nädala jooksul.

KASUTATUD MATERJAL JA LISALUGEMIST:

Mis võiks olla kas sama tähtis või tähtsam kui 1990-ndatel?

Kolmas reegel ütleb „Know where you are in cyberspace“. See tähendab, et erinevates küberruumi osades võivad olla erinevad tavad ja käitumisreeglid ning me peame neid tundma, kui mõnega neist liitume. Soovituse kohaselt võiks isegi vaadata, kuidas teised seal käituvad [1]. Kuigi ka tänapäeval peame teadma erinevate lehekülgede ja platvormide kasutajatingimusi ning otstarbeid, on nüüd palju lihtsam leida inimese kohta erinevat informatsiooni teda googeldades ning sealt tema erinevaid kontosid või sõpruskonna poolt tehtud postitusi.

Seetõttu võib väita, et viies punkt „Make yourself look good online“ on muutunud isegi olulisemaks kui 1990-ndatel. LinkedIni ja Facebooki kontode eesmärk ning kasutus võivad olla erinevad, kuid see ei tähenda, et tööandjad või teised inimesed ei leia mõlemat. Seetõttu võib inimese käitumine või kuvand erinevates keskkondades mõjutada teda ka teistes eluvaldkondades.

Kuigi viies punkt keskendub peamiselt sellele, kuidas ja mis kvaliteediga inimene internetis oma kirjapildiga esineb: soovitatav on mitte ropendada, kontrollida fakte ja olla grammatiliselt võimalikult korrektne [2]. Laieneb antud mõiste aga ka kõigele muule, mida tänapäevane tehnoloogia võimaldab meil enda kohta jagada. Kuna sotsiaalmeedia levik on tõhustanud inimeste omavahelist suhtlust ja teinud selle kiiremaks, siis tihti ei mõelda oma kommentaaride, privaatsuse või postituste üle enne, kui on liiga hilja ja tagajärjed juba käes.

Esimese näitena võib tuua 2010. aasta intsidendi, kus 54-aastane naisterahvas kaotas oma töö õpetajana pärast Facebooki postitust, milles ta nimetas õpilasi „pisikukottideks“ ning kurtis, et jääb nende tõttu pidevalt haigeks. Ta arvas, et postitus on nähtav ainult tema sõpradele, kuid see levis siiski laiemalt ning jõudis lõpuks ka tema tööandjani [3].

Neid näiteid on veelgi, ka Eestist endast, kus endine politseitöötaja jagas Facebookis endast poolpaljast pilti alkoholiga ning seejärel kaotas oma töö. Seega ei saa öelda, et tänapäevases kontekstis ei mõjuta sinu välimus sinu kuvandit ja et ainult verbaalne esitlus on tähtis.

Teise näitena toon välja ühe huvitava intsidendi Twitteris, kus üks naisterahvas kaotas väga hinnalise praktikakoha NASAs tänu oma vulgaarsele postitusele:

“EVERYONE SHUT THE F— UP I GOT ACCEPTED FOR A NASA INTERNSHIP.”

Millele üks endine NASA insener vastas lihtsalt: “Language.” Seepeale otsustas neiu vastata:

“Suck my d— and balls I’m working at NASA.”

Kuigi antud juhul lõppes olukord hiljem osapoolte vahelise leppimise ja vabandustega, oli see preilile kindlasti väga ehmatav õppetund. Teine osapool ütles hiljem, et pärast neiuga suhtlemist usub ta siiski, et neiul võiks olla tulevikku kosmosetööstuses [4].

See näide illustreerib hästi, kuidas üks väike postitus võib muuta kuvandit inimesest, keda peetakse väga targaks ja andekaks, ning osutuda talle peaaegu saatuslikuks. Me ei tea tegelikult inimest postituse taga, näeme ainult väikest osa temast, mida ta on otsustanud jagada. Ehk tänapäeval puutume sageli kõigepealt kokku inimese persoonaga internetis või digitaalse jalajäljega ja just see tekitab meile esmamulje inimesest.

Lisaks ei tea me tegelikult kunagi, kes meie postitusi loeb või näeb. Kui meil on avalik profiil või oleme liitunud näiteks mõne grupiga, siis sõltumata sellest, kui isiklik see tundub, võib see mõjutada ka meie töö- ja mõnel juhul ka eraelu.

KASUTATUD MATERJAL JA LISALUGEMIST:

Mis võiks olla kas täielikult või osaliselt kaotanud oma tähtsuse

Alustan kõige lihtsamast valikust, milleks on neljas käsk „Respect other people’s time and bandwidth“. Selle reegli teine pool (ribalaius või interneti maht) ei ole tänapäevases kontekstis enam nii oluline kui 1990-ndatel. Kui Shea oma raamatu kirjutas, oli dial-up internet veel laialt kasutusel ning internetiühendus oli aeglane ja sageli ka tasuline. Seetõttu tähendas suurte failide saatmine või liigse info jagamine otseselt teiste inimeste aja ja raha raiskamist [1].

Tänapäeval, kus kiire ühendus ja mobiilne internet on muutunud tavaliseks, ei ole Netiquette'i neljas reegel enam piirav tegur. Seetõttu võib väita, et see osa reeglist on aja jooksul osaliselt oma algse tähtsuse kaotanud.

Teise osana toob ta välja ühe huvitava aspekti: paljud foorumites osalevad inimesed veedavad seal juba niigi liialt palju aega ning nende elukaaslased, sõbrad või toanaabrid sooviksid samuti nendega aega veeta. Kahjuks ei nõustu ma sellega, et see peaks jääma postitajate või sisuloojate südamele. Tänapäeval on internetis sisuloome ja suhtlemine paljude inimeste töö ning sissetulekuallikas. Näiteks suunamudimine, blogide pidamine või muu digitaalse sisu loomine võib olla täiesti professionaalne tegevus, mitte lihtsalt ajaviide. Kuigi suur osa internetist on tänapäeval ehitatud just lühikeste ja haaravate postituste peale, et inimesed raiskaksid seal võimalikult palju aega, siis leian, et iga inimene peab teadma ise, kui palju oma ajast ta mille peale kulutab.

Seostan antud ülesandega ka ühe teise Shea reegli, mis läheb hästi kokku eelnevaga ja kummalisel kombel on osaliselt oma olulisuse kaotanud. Selleks reegliks on „Help keep flame wars under control“. Tegelikult ei keela see reegel tuliseid vaidlusi täielikult, kuna need võivad olla huvitavad ja on internetikultuuris olnud üks omamoodi traditsioonidest („Netiquette doesn't mess with traditions“). Probleemseks peetakse aga nn flame war’e, kus inimesed saadavad üksteisele järjest palju tigedaid sõnumeid või vastuseid. Selline käitumine võib raamatu alusel olla teiste kasutajate suhtes ebaaus ning muutuda lihtsalt aja raiskamiseks [2].

Tänapäevases internetis näeme aga kahte omapärast trendi. Esimeseks neist on nn cancel culture ning sellega seotud AITA- ja karma-postitused, kus inimesed küsivad teistelt hinnangut oma käitumisele või otsustele. Sageli otsitakse seal ka õigustust oma tegudele või püütakse mõnda teist isikut mustata, samal ajal justkui õiglust taga ajades avalikus internetiruumis miljonite inimeste ees.

Sellistes olukordades võib üks konflikt või vaidlus kiiresti kasvada suureks avalikuks aruteluks, kus osalevad inimesed, kes ei tunne tegelikult ei olukorra kõiki detaile ega selle osapooli. Need arutelud on jõudnud ka Redditi sügavustest paljude sisuloojateni, nt üks tuntuim on Charlotte Dobre. Miskipärast on need saanud nii populaarseks, et tänapäeval isegi luuakse neid fiktiivselt, isegi AI-ga. Huvitav, kus selliste postituste puhul asub piir kiusu, mustamise ja karma vahel.

Teisena võiks välja tuua teise populaarse trendi, milleks on nn bait-postitused. Nende eesmärk ongi teadlikult esile kutsuda tugevaid reaktsioone, rõhudes inimeste emotsioonidele ja arvamustele. Selline sisu tekitab sageli vaidlusi ja vastasseise, mis omakorda suurendavad postituste nähtavust ning kaasatust. Näib, et sellised konfliktid ja tulised arutelud on muutunud tõhusaks viisiks koguda klikke, tähelepanu ja mõnel juhul ka otsest sissetulekut. Seetõttu võib tunduda, et just vaidlused ja „internetisõjad“ on see, mis tänapäeva internetikultuuris kõige paremini levib ja „müüb“.

Ühe näitena võiks tuua välja veel sisulooja Winta Zesu, kes teenib sotsiaalmeedias raha liikluse pealt, mida tekitavad vihased kommentaarid. Tema sisu keskendub näiteks teemale „raskused elades New Yorgis olles liiga ilus“. Paljud kommenteerijad ei tea aga seda, et Winta mängib internetis tegelikult karakterit ning provotseerib teadlikult tugevaid reaktsioone. Sellisel juhul muutuvad negatiivsed kommentaarid ja vaidlused osaks sisuloome strateegiast [3].

KASUTATUD MATERJAL JA LISALUGEMIST:

Kokkuvõte

Virginia Shea netikäskude juures on huvitav näha, et kuigi internet on viimase kolmekümne aasta jooksul tehnoloogiliselt tohutult muutunud, ei ole inimeste käitumisega seotud probleemid tegelikult kadunud. Pigem on need muutunud nähtavamaks ja mõnes mõttes ka keerulisemaks.

Ühest küljest on mõned reeglid, näiteks „Respect other people’s time and bandwidth“, kaotanud osa oma algsest tähendusest, sest tänapäevased ühendused ja platvormid toimivad hoopis teistsugusel tehnoloogilisel tasemel kui 1990-ndatel.

Samas on teised põhimõtted muutunud isegi olulisemaks kui varem. Näiteks „Make yourself look good online“ on tänapäeval tihedalt seotud inimese digitaalse jalajäljega, mis võib mõjutada nii tema tööelu kui ka üldist kuvandit internetis.

Lisaks on internetikultuur ise muutunud. Sellised nähtused nagu cancel culture, ragebait või algoritmide poolt võimendatud vaidlused näitavad, et konflikt ja tugevad emotsioonid levivad tänapäeva internetis sageli kiiremini kui rahulik arutelu.

ITSPEA - Reelika Pedak

E-ITSPEA 5: Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Kes oli Virginia Shea?

Esimene ja tuntuim V. Shea netikäsk

KASUTATUD MATERJAL JA LISALUGEMIST:

Mis võiks olla kas sama tähtis või tähtsam kui 1990-ndatel?

KASUTATUD MATERJAL JA LISALUGEMIST:

Mis võiks olla kas täielikult või osaliselt kaotanud oma tähtsuse

KASUTATUD MATERJAL JA LISALUGEMIST:

Kokkuvõte

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

E-ITSPEA nädal 2: Arpanetist Facebookini - Interneti kujunemislugu

E-ITSPEA nädal 1: Noppeid IT ajaloost

E-ITSPEA 3: Uus meedia...?