VABATEEMA - Piraatlusest legaalse voogedastuseni: muusika tarbimise evolutsioon

Kümnenda nädala kohustuslikus postituses kus analüüsisin 1999 aasta Mogleni artiklit mainisin lühidalt, et Napster oli üks tänapäevase muusika kuulamise aluseid – silmas pidasin voogedastusplatvorme nagu Spotify, Tidal ja iTunes.

Sellel nädalal proovin väikese vabapostitusena tuua välja mõned näited sellest, kuidas muusika tarbimine ja autoriõiguste kaitse on ajas muutunud seoses interneti levikuga, sealhulgas nii positiivsed kui ka negatiivsed mõjud.

Mis oli enne internetti? 

Piraatlus?

Kuigi ma olen suhteliselt noor, siis oma mälestustest rääkides oli mul üks päevinäinud raadio-kassetilindistaja.

Kuigi minu tegevust võiks tänapäevases mõistes võrrelda piraatlusega, ei olnud midagi, mida ma oleks rohkem oodanud, kui oma lemmik raadiokanalite öiseid saateid ja lemmiklaule lindile võtta, et neid hiljem uuesti kuulata. 

See tegevus oli küll tülikas ja eeldas täpselt õigel ajal kohal olemist ning seda, et vanemad magaksid kuskil teises toas, aga see tunne, kui said õigel hetkel nuppu vajutada, oli üks mõnusamaid.

Plaadipoed...

Ilmselt ei ole see väga šokeeriv uudis, et pärast interneti laialdast levikut on paljud plaadipoed sulgenud oma uksed. Internet t]i kaasa kaks peamist muutust: esiteks ei soovinud inimesed enam osta füüsilist meediat ning teiseks eelistatakse seda tellida internetist, mitte kohapealt.

Isiklikust kogemusest võin öelda, et mulle meeldis nendes poodides ringi käia – mitte selleks, et kohe midagi osta, vaid juba otsimise ja avastamise pärast. 

Mäletan, kuidas kogusin mitme kuu taskuraha oma hoiupõrsasse ja ostsin lõpuks oma esimese CD – Master of Puppets – kohapealt.

Kuigi tänapäeval saab neid tellida internetist ja ka järelturult (nt Discogs), on päris plaadipoe kogemust tänapäeval raske leida. Enamik neist ei ole enam sama tundega… või vähemalt ei mõju nad enam samamoodi.

Esimesed Interneti mured

Piraatlus muusika ja muu sisu näol eksisteeris juba enne tuntumate platvormide tekkimist nagu näiteks LimeWire, torrentid ja erinevad foorumid.

Suur piraatluse buum tekkis aga 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses koos muusikajagamisplatvormi Napster tekkega. Minu hinnangul mängis Napster olulist rolli nii muusika levitamise viiside muutumisel kui ka autoriõiguste käsitluses.

Võib isegi väita, et Napsteri mõju tõttu on foorumid ja torrentiplatvormid muutunud vähem populaarseks ning selle ideestik pani aluse tänapäevastele legaalsetele voogedastusplatvormidele, nagu Spotify.

Napsteri lühiajalugu

Napster loodi 1999. aastal eesmärgiga lihtsustada muusika jagamist. Napster kasutas peer-to-peer (P2P) tehnoloogiat ja võimaldas kasutajatel MP3-faile tasuta omavahel jagada.

Kuna Napster muutis muusika jagamise ja kogumise niivõrd lihtsaks, muutus see väga populaarseks. Juba 2000. aastaks oli platvormil kümneid miljoneid kasutajaid ning iga minut laaditi alla tuhandeid lugusid, mis näitab, kui kiiresti uus tehnoloogia levis [1].

Napsteri eelis ei seisnenud ainult kiiruses (tänapäevase internetiga seda muidugi võrrelda ei saa, kuid pean silmas rohkem laulude leidmist), vaid ka töökindluses – failide allalaadimisel esines oluliselt vähem vigu.

Mäletan ka ise, kuidas noore muusikahuvilisena ei mõelnud ma sellistele asjadele nagu autoritasud või sellele, et muusikud soovivad oma töö eest tasu saada.

Minu jaoks oli suur eelis see, et ma ei pidanud kuskilt foorumist leitud diskograafiat allalaadides pärast ebaõnnestumist uuesti proovima, vaid Napsteri kaudu toimus jagamine suhteliselt stabiilselt ja kasutajasõbralikult.

Mis oli Napsteri probleem?

Nagu sai põgusalt mainitud juba kümnenda nädala artiklis, esitati Napster vastu mitmeid kohtuasju, sealhulgas tuntud artistide ja bändide poolt (nt Lars Ulrich oli üks häälekamaid kriitikuid), ning 2001. aastal sunniti teenus oma tegevus lõpetama.

See näitas selgelt, et olemasolev muusikatööstus ja autoriõiguste kaitse ei suuda internetiajastul toimida samal viisil nagu varem. Inimestel oli tekkinud harjumus ja ootus kiireks ning lihtsaks failivahetuseks – midagi, mida nad olid Napsteri kaudu juba kogenud.

Kuidas edasi?

Kuigi iTunes oli üks esimesi DRM-kaitstud muusika müügiga tegelevaid digitaalseid poode, keskendun selles artiklis pigem Spotify tekkele, kuna selle seos Napsteriga on lähedasem, kui esmapilgul paistab.

Napsteri Loojatest väike vahelugu

Üks huvitav aspekt on ka see, mis sai loojatest Shawn Fanningist ja Sean Parkerist pärast Napsteri sulgemist. Neil õnnestus siiski luua üks oma aja mõjukamaid piraatlusega seotud platvorme (isegi The Pirate Bay lugu ei ole päris sama mastaabiga).

Pärast Napsteri sulgemist investeeris Parker Facebooki ning aitas selle esimese presidendina kindlustada Mark Zuckerbergi täieliku kontrolli ettevõtte üle, mis tegi temast hiljem miljardäri [2].

Lisaks oli Parker seotud ka Spotify tekkega – ta investeeris ettevõttesse 15 miljonit USA dollarit ning kuulus selle juhatusse kuni 2017. aastani.

Samal ajal müüs Fanning oma videomängude suhtlusplatvormi Rupture ettevõttele Electronic Arts ning tegeles hiljem mitmete lühiajaliste sotsiaalvõrgustike ja suhtlusrakendustega. Ta ei saavutanud  aga Parkeriga võrreldavat rikkust.

Spotify alguslugu

Üheks Napsteriga sarnaseks lahenduseks kujunes Spotify, mis loodi 2006. aastal ja toodi turule 2008. aastal. Selle lähenemine erines iTunesist – muusikat ei ostetud enam üksikute failide ega albumitena, vaid kasutajatele pakuti kohest ligipääsu suurele muusikakogule.

Teenus pakub kasutajatele sarnast mugavust, mida pakkus varasem Napster, kuid nüüd struktureeritud ja legaalsel kujul.

Olulist rolli Spotify edus mängis aga Sean Parker, kes liitus ettevõttega 2010. aastal investorina. Tänu oma varasemale kogemusele mõistis ta hästi, millist kasutajakogemust inimesed ootavad ja kuidas seda pakkuda.

Lisaks aitas ta luua usaldust plaadifirmade seas, kes suhtusid uutesse digitaalsetesse lahendustesse alguses ettevaatlikult. Parker toetas tugevalt Spotify tasuta mudelit, uskudes, et tasuta ligipääs aitab tuua kasutajad uuele platvormile ning kujundada nende harjumusi pikemas perspektiivis [3].

Mida Spotify teeb teisiti?

Erinevalt Napsterist ei põhine Spotify mudel failide omamisel, vaid ligipääsul. Muusika kuulamine toimub kontrollitud keskkonnas, kus sisu levikut on võimalik piirata ning mille põhjal kogutakse autoritasusid vastavalt kuulamiste arvule.

Telgitaguste hulka kuuluvad ka sellised teenused nagu DistroKid, mille kaudu saab muusikat korraga mitmele voogedastusplatvormile üles laadida. Autor ei tegele voogedastusplatvormidega tavaliselt otse, vaid nende vahel on vahendaja ehk levitaja (distributor), kes hoolitseb nii muusika üleslaadimise kui ka autoritasude kogumise ja väljamaksmise eest.

Samas on need tasud sageli väga väikesed. Näiteks oma kogemuse põhjal – kui tulu jaguneb nii, et põhiprodutsent saab 85% ja mina 15% (lisaks DistroKidi aastatasu), siis umbes 100 kuulamise pealt teenin erinevate platvormide lõikes ligikaudu 80 senti või isegi vähem.

Sellest hoolimata aitab Spotify vähendada loata jagamist ning suunab kasutajaid harjuma legaalsete ja mugavate muusika tarbimise viisidega.

Veidi tehnilisemalt

Spotify kaitseb autoriõigusi peamiselt DRM-tehnoloogiate ja voogedastuse kaudu, kus muusika edastatakse krüpteeritult ega ole kasutajale eraldi failina kättesaadav. See piirab sisu kopeerimist ja edasijagamist väljaspool platvormi.

Lisaks kogub süsteem detailset infot iga kuulamise kohta, mille alusel arvutatakse ja jaotatakse autoritasud õiguste omajate vahel. Selline andmepõhine lähenemine võimaldab täpsemat ja automatiseeritud tasude arvestust.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et Napster ei muutnud ainult muusika jagamise viisi, vaid kogu muusikatööstuse toimimise loogikat. See näitas, kui oluline on kasutajamugavus ning kui kiiresti võivad harjumused muutuda, kui tehnoloogia seda võimaldab.

Hiljem tekkinud platvormid, nagu Spotify, ei püüdnud seda muutust tagasi pöörata, vaid kohandusid sellega. Selle asemel, et keskenduda ainult kontrollile, pakuti kasutajatele mugavat ja legaalset alternatiivi, mis vastas nende ootustele.

Kuigi tänapäevane mudel ei ole täiuslik – eriti artistide tasustamise seisukohalt –, on see kompromiss, mis võimaldab muusikal jõuda laiemalt kuulajateni kui varem. Nii võib öelda, et ilma Napsterita ei oleks ka tänapäevast voogedastust sellisel kujul olemas.

Samas on sellise mudeliga endale leiba teenida sageli keeruline. Seetõttu tasub oma lemmikartiste toetada ka muul viisil – näiteks nende merchi ostes või kontsertidel käies, kuna voogedastusega on tekkinud hoopis teistsugused probleemid, mida siin blogipostituses pikemalt ei käsitle, sest need ei haaku otseselt kursuse teemaga [4].

KASUTATUD MATERJAL JA LISA LUGEMIST:

1. https://www.theguardian.com/music/2013/feb/24/napster-music-free-file-sharing
2. https://www.latimes.com/entertainment-arts/music/story/2024-05-29/napster-spotify-facebook-uber-airbnb-1999-project
3. https://www.thescreenlight.com/post/spotify-how-infamous-investor-sean-parker-helped-the-swedish-platform-to-reach-global-userbase
4. https://www.kosignmusic.com/blog/how-much-do-artists-make-on-spotify-a-deep-dive-into-streaming-royalties