VABATEEMA-Tehisintellekt, produktiivsus, looming

Mõtlesin oma viimases vabapostituses lühidalt käsitleda teemat, mida IT Kolledži blogides väga sageli ei kohta. Kuigi tehisintellekti teemadel räägitakse ilmselt palju ning genereeritud tekst on ka ülikoolikeskkonnas üha aktuaalsem, siis silmaringi avardamise eesmärgil käsitlen ka mõningaid probleeme ja küsimusi, mida tehisintellekti areng on tekitanud nii kirjanikele kui ka teistele loometöölistele.

Kuna kasutan ka ise teatud aspektides tehisintellekti, siis loodan, et terve X-i autorite kogukond mulle selle teksti avaldamise järel tõrvikutega järele ei jookse. Minu jaoks, indie-autorina, kelle peamiseks väljundiks on blogi, mis nõuab palju enamat kui ainult sisu loomist, on AI eelkõige toetav tööriist, mitte kirjanik ja isegi seal ei suuda ta asendada inimest.

Autorina proovin jääda võimalikult neutraalseks, kuigi teema on mulle väga hingelähedane. Aga leian siiski, et sellest on oluline rääkida, kuna see ei ole esimene kord (nagu ka eelmisest vabapostitusest näha võis), kus tehnoloogia areng mõjutab otseselt loomeinimesi. 

 

Esiteks produktiivsusest

Kirjutasin alguses üht teist vabateemat produktiivsusest ja erinevatest produktiivsusrakendustest nagu Notion ja Obsidian ja nende mõjust inimestele ning ka sellest, et on inimesi, kes kasutavad AI-d oma päevaplaanide koostamiseks. Seda kirjutades leidsin aga, et see esialgne teema meeldib mulle isiklikult siiski rohkem.

Samal ajal tekkis mul küsimus, kuidas võiks tänapäevane produktiivsuse kultuur mõjutada generatiivse AI kasutamist loomingus ja kunstis. Kas pidev uue sisu tootmine sotsiaalmeedia jaoks ongi tänapäeva sisuloojate, kirjanike ja suunamudijate jaoks muutunud peaaegu möödapääsmatuks?

Seda teemat rohkem analüüsides jõudsin mõtteni, et kui vaadata sotsiaalvõrgustike või isegi blogide toimimist, siis algoritmidele meeldivad pidevad postitused ja aktiivsus. Näiteks Google ja erinevad sotsiaalmeediaplatvormid eelistavad sageli kasutajaid, kes toodavad regulaarselt uut sisu.

Sellest tekib küsimus, kas meie kultuur liigubki järjest rohkem tehisliku ja masinliku toodangu poole ning kuhu jääb selle kõige juures inimlik aspekt? Selliseid muresid on olnud tehnoloogia arenguga varemgi, näiteks digitaalsete joonistuste puhul oli alguses sama küsimus, et kas see on päris kunst? Hetkel on AI kirjanike seisukoht selline, et nemad ju annavad ette mida kirjutada... seega peaks looming justkui kuuluma neile.

Vastandlikult võiks välja tuua, et ettevõtetes on produktiivsus ja ajahaldus juba ammu ühed olulisemad näitajad selle kohta, kas tööline on tulus või ei ning AI tööriistade kasutamine on mõnes valdkonnas muutunud peaaegu vältimatuks. Samas ei ole alati kohe näha, kuidas see pikemas perspektiivis kvaliteeti mõjutab.

Kuid kas loovtöö — midagi, mis peaks kandma inimese emotsioone, kogemusi ja isiklikku vaadet — peaks samuti muutuma millekski, mida genereeritakse masinate abil? Eriti olukorras, kus paljud generatiivsed mudelid on treenitud olemasolevate autorite originaalloomingu peal.

 

Kogemusest, mis hetkel toimub?

Kuna elan ise justkui kahe maailma vahel — ühelt poolt huvitavad mind arvutid ja tehnoloogia ning ma ei arva, et AI oleks tööriistana midagi, mida ei peaks õppima kasutama — olen samal ajal ka väga seotud kirjutamise ja loometööga ning sealt tulenevalt huvitab mind ka inimese olemus ja küsimus sellest, kas selliste tööriistade kasutamine hakkab pärssima inimloovust ja originaalsust.

Selle seotuse tõttu puutun ka palju kokku erinevate kirjutamise ja kirjandusega seotud kogukondadega Redditis, X-is ja mujal internetis. Nendes kogukondades on inimeste seisukohad AI suhtes sageli väga mustvalged. Mõne inimese jaoks piisab juba sellest, kui autor tunnistab, et kasutab AI-d näiteks kirjavahemärkide või grammatika kontrollimiseks, et nad kaotaksid huvi tema loomingut toetada või lugeda.

Samas ei ole peamine probleem tegelikult mitte AI kasutamine ise, vaid see, kuidas seda kasutatakse. Põhiline murekoht seisneb autorluses, inimlikkuse säilitamises ja loomingulise töö kaitsmises. Asi on läinud isegi nii kaugele, et mõned ettevõtted või teenused, kuhu autorid saadavad oma käsikirju, kes kasutavad AI süsteeme oma töövoogude kiirendamiseks on kirjanike poolt pandud avalikku häbiposti.

Seda seetõttu, et AI kasutamine on tekitanud kirjanikes hirmu ja küsimusi selle kohta, kas nende looming võib niimoodi sattuda süsteemidesse, mille põhjal genereeritakse hiljem midagi uut ilma autori teadmise või nõusolekuta.

Leian, et sarnaselt interneti ja voogedastusteenuste tekkimisele oleks ka AI puhul vaja selgemaid reegleid ja määruseid. Mitte ükski autor ega muusik ei peaks tundma hirmu selle ees, et tema loomingut kasutatakse kellegi teise tulu teenimise eesmärgil.

Näiteks katsetasin kunagi ühte AI tööriista nimega Suno, et proovida, millist muusikat see loob, kuna soovisin harjutamiseks ja audioraamatutele genereerida backing track’e. Samas tundsin mõnes genereeritud loos sarnasusi kahe tuntud bändi loominguga (the Birthday Massacre ja Spiritbox).

Kuigi selliste tööriistade loojad väidavad, et AI ei kasuta otseselt teiste loomingut, jäi mulle oma katsetuste põhjal mulje, et suur osa genereeritud muusikast kõlab siiski omavahel väga sarnaselt. Kas meie ühiskond liigubki suunas, kus iga laul, luuletus ja kunstiteos hakkavad kõlama ühtemoodi? Eriti olukorras, kus neid tööriistu kasutavad inimesed, kellel endal puudub sügavam loominguline kogemus vastavas valdkonnas.

Ja kui isegi minusugune inimene võib mõnes loos või tekstis ära tunda mõjutusi või osi mõnest teisest teosest, siis kuidas saame olla kindlad, et AI abil genereeritud looming ei muutu mingil hetkel lihtsalt väga raskesti tõestatavaks plagiaadi vormiks?

 

Mis on tegelik probleem?

Arvan, et viha, mis loomeinimeste foorumites AI vastu esile tuleb, on pigem seotud autorluse ja sooviga hoida elus midagi, mis peaks tulema inimesest endast, mitte niivõrd hirmuga töö kaotamise ees.

Vähemalt mulle tundub, et paljud autorid ei karda AI-d samamoodi nagu mõned inimesed muudes valdkondades, eriti IT's igasuguste nooremspetsialistide näol, vaid pigem kardetakse seda, et esiteks looming kaotab oma isikliku ja inimliku väärtuse ja teiseks et teiste tööde varastamine ja enda nime all avaldamine (väikse AI märkega) saab uueks normaalsuseks.

Lisaks on hetkel seda peaaegu võimatu tõestada või kontrollida, mis osas või kui palju AI-ga toodetud teos on kasutanud kellegi teise materjale. Sellega kaasneb aga ka omakorda veel kartus, et nõudlus päris inimeste loodud kunsti vastu hakkab vähenema.

Kuigi on näha et mingisugused sammud on tehtud, näiteks Twitteris community märkmed AI toodangu kohta ja mõningased ettekirjutused AI treenimisele aga leian et see ei ole piisav. 

 

Ma ise kasutan ka AI'd

Jah, olen ka ise oma töövoogudesse täielikult integreerinud erinevaid AI-tööriistu — alates kirjavigade ja keeleliste apsakate parandamisest kuni erinevate meeldetuletuste ja märkmeteni, mis aitavad mul oma elu organiseerituna hoida. Lisaks aitab AI mul koostada meta tekste ja muid väiksemaid asju, mida ma ise ei oska piisavalt kompaktselt või tehniliselt/Google boti sõbralikult kirjutada.

Mäletan veel aega, kus suur osa minu energiast läks blogi tehnilise haldamise, turunduse ja SEO peale, samas kui nüüd saan palju rohkem keskenduda kirjutamisele endale. Samal ajal on aga tekkinud olukord, kus paljud kunstnikud ja autorid ei julge enam avalikult tunnistada isegi seda, et kasutavad näiteks Grammarlyt või muid sarnaseid tööriistu, kuna negatiivne suhtumine AI-sse on muutunud väga tugevaks. Mõne inimese jaoks piisab juba igasugusest AI kasutamisest, et autori loomingut vähem väärtustada või sellest täielikult loobuda.

Kui aga ausalt oma isiklik arvamus välja öelda, siis leian, et inimesed, kes ei oska kirjutada või programmeerida, ei suuda luua kvaliteetset tööd ainult tööriistade abil. Selleks, et kasutada AI tööriistu efektiivselt ja oskuslikult, peab inimene ka ise suutma aru saada, mis on hea, ja mis on n.ö slop.

 

Kokkuvõte

Nagu minu varasematest tekstidest on võib-olla juba välja tulnud, siis tänu sellele, et ma ei arva, et masinal oleks üldse mingisugust emotsionaalset tausta, ei leia ma ka, et ta suudaks kirjutada väga sügavamõttelisi teoseid või joonistada paremini kui mõni digikunstnik ise.

Looming on midagi, mis peaks jääma eelkõige inimestele, ja AI-d ei saa usaldada isegi täielikult inimest asendava editorina. Kuigi minu jaoks on ta kiirendanud näiteks kirjavahemärkide parandamist ja muid väiksemaid tehnilisi asju — kirjutan väga kiiresti, kuna mõte liigub samuti kiiresti, ning vigu tekib ikka — siis sügavama töötluse peab tegema inimene ise.

AI kipub sageli rebima kirjutistest välja selle inimliku osa, mis teeb luuletuse või kirjatüki ilusaks, isiklikuks ja originaalseks ning loometöös peaks kriitiline editor olema looja ise. Samas ei leia ma ka, et AI tööriistade kasutamine peaks olema karistatav tegevus. Küll aga tuleks leida viise, kuidas tagada autorlus ja kaitsta originaalloomingut.