E-ITSPEA 4: Info- ja võrguühiskond

Selle nädala blogiteemaks ehk ülesandeks on analüüsida, kuivõrd suureks probleemiks on Eestis (eeskätt avalikus internetiruumis, aga ka tavameedias, kommunikatsioonitehnoloogiates, riigi e-teenustes jm) jälgimiskapitalism ja digiaedik ning tuua välja ka mõned tulevikustsenaariumid.  

Väike sissejuhatus 

Seekord võib tekstis olla tavapärasest rohkem korduvaid mõtteid ja Tammsaarelike lauseid (põhikoolis üks õpetaja kurtis, et minu teksti on raske lugeda), kuna kirjutamiseks ja toimetamiseks jäi mul tavapärase kahe päeva asemel ainult üks. Peale teksti kirjutamist ei näe koheselt kõiki vigu ja struktuurilisi miinuseid, mispärast jätan tavaliselt pikema vahe vahele (seekord on nii, sorri). 

Aga võib-olla ei peagi iga nädal tekst olema steriilne, ehk puhas liigsetest mõtetest ja pikkadest lausetest.

Räägin pealiskaudselt nii meie digiriigi enda kui ka teiste ettevõtete ja veebilehtede andmete kogumisest ja kasutamisest.

Mis on digiaedik ja jälgimiskapitalism? 

Ilmselt on meist kõik märganud, et peale mõnda toodet Googeldades (või isegi kõvahäälega sellest arutades) on näiteks Facebook täis reklaame just selle toote kohta. Või et veebilehed ja rakendused küsivad meilt nõusolekut küpsiste kasutamiseks ja et selle kaudu pakutakse/proovitakse pakkuda meile personaliseeritud sisu.

Digiaediku mõiste all mõeldakse ka olukorda, kus kasutajad jätavad oma digitaalse jalajälje suurte tehnoloogiaettevõtete platvormide ökosüsteemi. Näiteks Google’i, Meta või Apple’i teenuste sisse ning mille alusel üritatakse pakkuda meile just meie huvidega kokkuminevat sisu nii turunduseesmärgil, kasutajakogemuse parendamiseks või muul eesmärgil.

Ühest küljest on tegu mugavusega, näiteks kui meie asukoha järgi näitab mõni rakendus kohe meie läheduses olevaid restorane, poode või teenuseid. Teisest küljest tähendab see aga seda, et me jagame pidevalt väikseid killukesi informatsiooni enda kohta. Need andmed võivad sisaldada meie huvisid, harjumusi, asukohta ja seda, milliseid veebilehti me külastame.

Selliste andmete kogumist ja kasutamist kirjeldatakse sageli ka mõistega jälgimiskapitalism. See kirjeldab olukorda, kus tehnoloogiaettevõtted koguvad kasutajate käitumise kohta andmeid ning kasutavad neid majanduslikel eesmärkidel, näiteks reklaami suunamiseks või teenuste personaliseerimiseks.

 

Kui suureks probleemiks see on Eestis?

Kuna Eesti on tuntud oma e-teenuste ja digiriigi poolest, ei peeta jälgimiskapitalismi siin ilmselt nii suureks probleemiks kui mõnes muus maailma piirkonnas. Pigem on suur osa rahvastikust harjunud digiteenuste mugavuse ja efektiivsusega. Paljud välismaalased ilmselt ei teagi, et meie pisikeses riigis on e-valimised, oma makse maksame minutidega ja kogu terviseinfo on saadaval internetis. Ja et see on kõigest väike osa meie riigi infosüsteemidest.

Samuti kuulub Eesti Euroopa Liitu ning võrreldes mõne muu riigiga (näiteks Hiinaga) peetakse siin rohkem kinni andmekaitseseadustest, sealhulgas veebilehtedel rakendatavast Euroopa andmekaitse regulatsioonist, mis teatavasti on rangem kui mõni teine, kuna GDPR käsitleb inimese privaatsust kui inimõigust.

Isikuandmete töötlemine on rangelt reguleeritud ning nende reeglite eiramine võib kaasa tuua erinevaid karistusi. Näiteks kui töötan mõnes ettevõttes ja mul on ligipääs klientide isikuandmetele, ei tohi ma neid andmeid kasutada omal algatusel, näiteks helistamiseks või kirjade saatmiseks, ilma vastava nõusolekuta või seadusliku aluseta. 

Samuti on määratletud isikuandmete hoiustamine nii viisi kui ka tähtaja poolest [1]. See kaitse laieneb ka digitaalsele infole ning sellele, kuidas, millisel viisil ja milleks sa üldse tohid inimese andmeid küsida.

Võib-olla nii mõnigi inimene kergitab kulmu, kui väidan, et minu jaoks ei tundu jälgimiskapitalism Eestis nii suur või terav probleem. Tean, et on olemas inimesi, kes väldivad igal juhul küpsiste aksepteerimist või oma info jagamist internetis ja ei salli, et Riigil on nende kohta igasugust infot. 

Samas tundub mulle mõnikord irooniline (privaatsusparadoks), et paljud neist samadest inimestest ei pööra eriti tähelepanu sellele, kui palju ja mis infot nad ise vabatahtlikult sotsiaalmeediasse postitavad või kui palju kurjategijaid ei tea, et kohtuloa alusel on võimalik ligipääseda ka nende privaatsõnumitele.

See näitab, et kuigi privaatsusest räägitakse palju, ei pruugi inimeste tegelik käitumine alati nende põhimõtetega täielikult kooskõlas olla. Seega arvan, et on veidi kummaline, kui palju vaeva me näeme selle nimel, et peita infot, mida kasutatakse peamiselt reklaamide eesmärgil või kasutajatoe parendamiseks. Või infot, millepeale on ülesehitatud terve meie mugav digitaalne elu.

Samas leidub ka inimesi, kes on tigedad, kui TikTok näitab neile järsku sellist sisu, millest nad huvitatud ei ole, või kui YouTube’i avaleht ei arvesta nende eelistustega. Ma ise ka ei olnud just õnnelik, kui elukaaslane korraks minu Netflixi profiili alt sisse logis ja terve mu "seina" ära rikkus. Lisaks on väga mugav kolida ühest linnast teise, vahetada arsti ja uuel arstil on ligipääs tervele sinu haigusloole.

Tumedamaks pooleks võib aga lisada, et tegelikult me ei tea täpselt, kui palju ja millist infot meist on riigi enda poolt talletatud, kuigi ka see on väidetavalt nähtav ja läbipaistev, kuna kõikidele digiteenustele kehtivad digiteenuste õigusaktid [5]. 

Kui näiteks Google’i teenustes saame valida, millist infot meist on võimalik leida, või sotsiaalmeedias saame oma profiile mingil määral peita avalikkuse või kodulehe osi Google roomajate eest, siis oma digitaalseid andmeid riigi ees me üldiselt väga peita ega muuta ei saa. Samas ei arva ma, et täieliku kontrolli puudumine oleks alati halb ja see kuulub meie digiriigi mugavuste hulka.

Aga kuna suur osa inimeste andmetest Eestis on digitaalselt talletatud, peab riik tagama ka nende süsteemide turvalisuse ja kaitse võimalike kuritarvituste või lekkete eest. Ja seal on olnud ka apsakaid...

 

KASUTATUD MATERJAL JA LISA LUGEMIST:

1. https://www.riigiteataja.ee/akt/104012019011
2. https://gdpr-info.eu/
3. https://pro.bloomberglaw.com/insights/privacy/privacy-laws-us-vs-eu-gdpr/
4. https://www.bbc.com/news/articles/cly930y90lro
5. https://ttja.ee/ariklient/ettevotlus/tarbijakaitsenouded-tegevusalale/digiteenused
6. https://support.google.com/accounts/answer/6304920?hl=en&co=GENIE.Platform%3DAndroid      

 

Mõned tuleviku stsenaariumid

Positiivse stsenaariumi puhul võib tehnoloogia areng käia käsikäes tugevamate andmekaitsereeglite ja kasutajate suurema teadlikkusega, sealhulgas ka riskide parema mõistmise ja maandamisega. 

Euroopa Liit on juba kehtestanud üsna ranged andmekaitse regulatsioonid ning kui neid ka tulevikus edasi arendatakse, võib digikeskkond jääda pigem turvaliseks ja läbipaistvaks. Sellisel juhul võib Eesti digiriik olla hea näide sellest, kuidas tehnoloogiat saab kasutada mugavuse ja efektiivsuse parandamiseks nii, et inimeste privaatsus liigselt ei kannata.

Negatiivse tulevikustsenaariumi puhul võib andmete kogumine ja analüüsimine muutuda aga veelgi ulatuslikumaks. Tehisintellekti areng võib võimaldada nii riikidel kui ka tehnoloogiaettevõtetel analüüsida inimeste käitumist palju täpsemalt kui praegu. Kui sellise arenguga ei kaasne piisavat kontrolli ja läbipaistvust, võib see tähendada, et inimeste privaatsus väheneb ning kasutajatel on oma andmete üle üha vähem kontrolli.

 

Kõrvalepõige

Hetkel on inimeste üheks suuremaks mureks Euroopa soov ligipääseda meie privaatsetele sõnumitele. See on keeruline teema, kuna ühelt poolt on see vastuolus meie privaatsusega kui inimõigusega, kuid samas võiks see lihtsustada mõnede kuritegude avastamist ja ennetamist.

Veel päevakajalisem teema on riskide ennetamine alaealiste ligipääsu kontrollimisel. Arvan, et Austraalia näitel, kus on püütud sotsiaalmeedia kasutamist lastele ja noorukitele piirata, võib näha, kuidas noored kolivad ümber vähem reguleeritud kanalitesse…  Nende kanalite üle puudub riigil peaaegu igasugune kontroll. Ehk ei pruugi see lahendus olla just kõige parem. Pigem tuleks maast madalast tõsta inimeste teadlikkust internetis peituvate ohtude kohta.

Arvan, et antud kontekstis ei ole riigi kontroll meie digitaalse käitumise üle ilmtingimata halb, kuid samas leian, et suur osa inimestest (või ka laste vanematest) ei oma piisavalt teadmisi ega oskusi, et tänapäevases internetis hästi hakkama saada.

 

KASUTATUD MATERJAL JA LISA LUGEMIST:

1. https://www.eff.org/deeplinks/2025/12/after-years-controversy-eus-chat-control-nears-its-final-hurdle-what-know
2. https://www.news.com.au/technology/australias-senate-approves-worlds-strictest-social-media-ban-for-children-and-teens/news-story/db73e16094f683af8731e3ab0949ea9c?utm_source=Google&utm_medium=AOD&utm_campaign=PMAX&gad_source=1&gad_campaignid=20153116476&gclid=Cj0KCQiA8KTNBhD_ARIsAOvp6DJJsJfAAXMTcJPhm6WmLr0YtQJfxa18sDUhDohdVmUlAr8jWMGRs2waAji7EALw_wcB 

 

Kokkuvõte

Kokkuvõttes ei tundu jälgimiskapitalism Eestis hetkel nii suur probleem kui mõnes teises riigis, peamiselt tänu tugevatele andmekaitseregulatsioonidele ja digiriigi läbipaistvusele. Lisaks on meil võimalus ise mõjutada, kui palju ja milliseid andmeid meist kogutakse muudel platvormidel. 

Palju hullem oleks olukord siis, kui meil puuduks üldse võimalus seda mõjutada ja riigil oleks täielik kontroll ja ülemvõim. Samas ei tähenda see, et riskid puuduksid. Tulevikus sõltub palju sellest, kuidas suudetakse tasakaalustada tehnoloogiline areng, mugavus, turvalisus ja inimeste privaatsuse kaitse.