Raamatuarvustus
Sissejuhatus
Valisin raamatuks midagi sellist, mida olin kunagi ammu juba tegelikult lugenud. Kuna tegemist on üsna keerulise ja pika teosega, tundus selle uuesti lugemine huvitav. Lisaks on selle raamatu teemasid kontekstist välja võetuna sageli mainitud erinevates dokumentaalides ja YouTube’i videotes.
Valitud teoseks on Max Tegmarki Life 3.0, mis käsitleb tehisintellekti arengut nii tehnoloogilisest, filosoofilisest kui ka ühiskondlikust vaatenurgast.
PS: Esialgne kirjutis oli tegelikult palju pikem. Antud raamat tekitas nii palju mõtteid, et kõik ei mahtunud siia ära.
Kui keegi tahab pikemat kokkuvõtet ja analüüsi andke teada, isiklik osa jäi suht samaks:
Sisu kokkuvõte (Kokkutõmmatult)
Raamatu peamiseks teemaks on tehisintellekti areng ja selle võimalik mõju inimkonnale. Raamatus tõstatab ta küsimuse, kas selline tehnoloogia, mis peaks justkui viima inimkonna arenguni, võib hoopis kaasa tuua enesehävituse, korruptsiooni ja isegi inimteadvuse huku.
Raamatu alguses kirjeldatakse väljamõeldud stsenaariumi Omega Teamist, kus teadlased loovad AI nimega Prometheus. Antud tegelane suutis ise õppida ja ka väga odavalt ja kvaliteetselt luua filme, animatsioone, artikleid ja muud meediat. AI-d kasutati nii börside manipuleerimiseks kui ka ühiskondliku arvamuse mõjutamiseks vastavalt sellele, mida selle loojad ise õigeks pidasid.
Prometheuse näitel näidatakse, kuidas superintelligentne AI võib kasutada inimeste emotsioone, psühholoogiat ja informatsiooni nende manipuleerimiseks viisil, millest inimesed ise täielikult aru ei saa.
Autor kirjeldab ka kolme eluetappi ning väidab, et inimkond on n.ö 2.0 etapis. Selle all peab ta silmas inimest, kes suudab õppida, teadmisi edasi anda ja oma käitumist kultuuri kaudu muuta, kuid on siiski seotud bioloogiliste piirangutega. Järgmine võimalik etapp on 3.0, kus teadvus ja intelligents ei sõltu enam bioloogiast ning olend suudab muuta nii oma hardware’i kui ka software’i (teadmisi, keeli, kultuuri jm).
Raamatu lõpus kirjeldatakse tulevikustsenaariumi, kus inimesed ja tehnoloogia eksisteerivad koos ning tekivad ka inimese ja masina hübriidid ehk cyborgid. Segatsoonides elavad koos inimesed, robotid ja tehnoloogiaga täiustatud inimesed, kellest osa on isegi oma teadvuse digitaalsetesse süsteemidesse „üles laadinud“ (Cyberpunk ja Matrix tulid seda lugedes kohe meelde).
Lisaks arutleb autor universumi ressursside, Dysoni sfääri idee ja Fermi paradoksi üle, rõhutades, et AI areng võib mõjutada mitte ainult inimühiskonda, vaid intelligentse elu võimalikku tulevikku laiemalt (need osad on siis need mida History kanalil armastatakse kell kolm öösel näidata).
Nende probleemide ja riskide uurimiseks on loodud ka Future of Life Institute (FLI), mille eesmärk on mõelda sellele, kuidas hoida tehnoloogia ja tehisintellekti areng inimkonnale kasulikuna ning vältida võimalikke eksistentsiaalseid ohte.
Analüüs
Tegu on väga pika ja abstraktse lugemisega ning oma mõtteid ingliskeelsest raamatust eesti keeles kokku võtta oli kohati keeruline. Kuna raamatus esineb nii realistlikke kui ka spekulatiivseid arutelusid mis omavahel vahelduvad, ei ole see kõige lihtsam lugemine ning kohati võib see isegi liialt utoopiliselt mõjuda.
Samas olid just need sci-fi laadis stsenaariumid minu jaoks ühed huvitavamad osad kogu raamatust. Nende kaudu tõstatatakse küsimus sellest, mis saab inimkonnast siis, kui tehisintellekt muutub inimesest targemaks või areneb liiga kiiresti võrreldes selle loojatega.
Üks peamisi mõtteid, mis teosest välja tuli, oli see, et isegi kui AI ei ole „kuri“, võib see siiski olla ohtlik. Küsimus ei ole ainult selles, millise eesmärgiga AI luuakse, vaid ka selles, kas inimesed suudavad selle arengut kontrollida ning kuidas seda tehnoloogiat kasutatakse.
Isiklik arvamus
Autori mõttekäiku oli väga huvitav jälgida, sest iga peatükk toetab eelmist, kuid kohati toob ta välja ka täiesti erinevaid võimalikke vaatenurki.
Arvan, (kuigi tegemist on isikliku tõekspidamisega), et masinatel ei ole sellist teadvust ega emotsioone nagu inimestel ning tõenäoliselt ei saagi olema. Kuigi nad suudavad mingil määral inimese olemust imiteerida, siis isegi kõige võimsamad arvutid ei tööta päriselt samal viisil nagu inimese aju — nad vajavad selleks tohutult rohkem energiat ja ruumi.
Lisaks kujundavad inimese mõttemaailma tema kogemused, ümbrus ja isiklik elu, samas kui AI otsib enamasti lihtsalt kõige tõenäolisemat vastust ega oma tegelikku emotsionaalset tausta. Masinal ei ole päris kogemusi, soove ega tahet maailma kontrollida. Seetõttu leian, et suurem oht ei peitu mitte masinates vaid inimestes endis.
Nõustun ka tema mõttega, et ilma inimliku kogemuse ja teadvuseta ei eksisteeriks tegelikult kunsti, sellises vormis nagu meie seda mõistame. Ka tänapäeval tundub suur osa AI loodud sisust pigem hingetu ning sealt puudub inimlik kaos või mingi seletamatu element, mis loomingule elu annab.
Kuigi AI looming põhineb suuresti päris inimeste loomingul, arvan autoriga sarnaselt, et küsimusega, kuidas säilitada inimlikkus ja teadvus tehnoloogia arengu kõrval, tuleb tegeleda enne, kui me ise enam täielikult ei mõista selle tegelikke mõjusid.
Üks asi on kasutada AI-d töövoogude kiirendamiseks, kuid hoopis teine küsimus on see, mis juhtub siis, kui inimene enam ise ei mõtle ega loo ning selle rolli võtab üle masin. Tekib küsimus, kas sellega võib mingil määral kaasneda ka inimlik taandareng.
Samas nõustun autoriga ka selles, et ainult tehnoloogia negatiivsetele stsenaariumidele keskendumine ei ole tegelikult kuigi kasulik lähenemine. Raamatu lõpuosas muutub isegi Tegmark ise märksa optimistlikumaks ning rõhutab, et inimesed saavad tehnoloogia arengut siiski mingil määral suunata.
Maavälise elu ja erinevate „conspiracy theory“ laadsete teemade kohta ütleksin nii palju, et olen ise pigem sõbralik skeptik. Mulle meeldib selliseid teooriaid lugeda ja kaasa mõelda, sest tegelikult ei tea inimkond seda, mis eksisteerib väljaspool meie maailma.
Kokkuvõte
Raamatus käsitletakse tegelikult palju rohkem teemasid, kui siin välja tuua jõudsin. Kuna teos on üle 400 lehekülje pikk ja loeb kohati nagu Tõde ja õigus, Neuromancer, tehniline dokumentatsioon ja võib-olla ka mõni Kanti teos kokku klopsituna, siis on selle sisu palju sügavam, kui ma siin edasi anda suudan.
Lisaks AI tehnilistele küsimustele puudutab raamat ka poliitikat, majandust, kosmoloogiat, filosoofiat, teadvust jpm.
LISALUGEMIST JA RAAMAT ISE
Üks luuletus, mis meie eelmise nädala blog-hopis jagati ja mis vb natuke katab ka antud teemat, ütles väga hästi, et luulesse peaks jääma sisse see üksik „bug“, mis tegelikult teebki vahe masinliku ja inimloomingu vahele.
Lugeda saab seda siit ja see oli üks mu lemmikuid kuna läks raamatuga kergelt kokku.
Kommentaarid
Postita kommentaar