E-ITSPEA 13: Teistmoodi IT
Käesoleva ülesande eesmärk on kujutleda end IT-tugilahenduste valdkonna otsustaja rolli Eestis ning analüüsida, kuidas selliste tehnoloogiate rakendamist tuleks korraldada.
Arutlen selle üle, kas neid tuleks käsitleda pigem tavapäraste IT-lahendustena või erivajadusega inimeste abivahenditena ja milliste institutsioonide vastutusalasse need võiksid kuuluda.
Sissejuhatus
Huvitava kokkulangevusena tuli see teema hiljuti jutuks ka minu isiklikus elus – vestlesin oma õega, kes soovitas mul NV Access loodud NVDA ja ka Orca abil üle vaadata oma isiklik blogi, et mõista paremini, kuidas vaegnägijad ja pimedad minu veebilehte kogevad. Kuigi ma pole koolikohustuste kõrvalt veel jõudnud sellega põhjalikumalt tegeleda, olen leidnud nii mõningagi puudujäägi oma enda ehitatud veebilehel mida saaks ja võiks teha paremini.
Selle näite juures tuleb hästi esile üks laiem probleem: kuigi kasutajatel on olemas erinevad abivahendid, nagu ekraanilugejad ja kõnesüntees, ei pöörata veebilehtede ja ka muude appide arendamisel sageli piisavalt tähelepanu sellele, kas sisu on nende vahenditega tegelikult ka mugavalt ja loogiliselt kasutatav. Sageli jäävad tähelepanuta näiteks korrektsete alternatiivtekstide (alt-tekstide) lisamine või lehe/rakenduse struktuur üldisemas pildis.
Näiteks peaks kasutaja klaviatuuriga (nt Tab-klahviga) liikudes jõudma kiiresti lehe põhisisuni, ilma et peaks iga kord läbima kogu navigatsioonimenüü. Praktikas see aga tihti nii ei ole. Ka minu enda veebilehel on üks suhteliselt ebamugav funksioon– näiteks Divi loodud väiksed lisa navigatsioonielemendid, mida ekraanilugeja loeb ette, kuigi need ei anna kasutajale sisulist väärtust kuna navigatsioon on olemas ka eraldi menüüs ja iga postituse all.
Kelle roll võiks see olla?
Kui veebilehe (isegi minu väike blogi!) arendamisel on minu roll tagada, et see oleks piisavalt kättesaadav pimedatele, vaegnägijatele ning ka neile, kes liiguvad lehel klaviatuuri abil, siis tekib küsimus, miks ei võiks sama loogika kehtida ka mujal, näiteks töökeskkonnas.
Näiteks kui töötajal on vajadus kasutada alternatiivseid sisendseadmeid, nagu pedaalhiir, siis kas seda peaks käsitlema erivajadusega inimese abivahendina või pigem tavapärase töövahendina?
Kui inimene on oma pädevuselt organisatsioonile oluline, siis võiks selliste lahenduste tagamine olla elementaarne osa töötingimustest, mitte eraldi kategooria. See kehtib ka inimeste kohta, kellel on ka ajutine vigastus, mis takistab tava vahendite kasutamist.
Ma ei arva, et nende lahenduste käsitlemine ainult erivajadustega inimeste abivahenditena on alati kõige sobivam lähenemine. Pigem võiks neid näha osana laiemast töövahendite valikust. Sarnaselt olukorrale, kus ka minu enda puhul ei pruugi iga klaviatuur sobida ning tööandja leiab vajadusel alternatiivi (näiteks madalama või kompaktsema klaviatuuri), võiks sama põhimõte kehtida ka nende inimeste puhul, kellel on veelgi spetsiifilisemad vajadused.
Takistused praktikas
Kui aga jätta selliste lahenduste tagamine täielikult tööandjate vastutuseks, võib nende seadmete suhteline kallidus viia olukorrani, kus erivajadustega inimesi lihtsalt ei palgata, hoolimata erinevatest toetustest ja soodustustest, mida riik tööandjatele pakub osalise või puuduva töövõimega inimeste palkamisel.
Siinkohal tekib ka laiem probleem. Kui riik ise nõuab iga paari aasta tagant uuesti tõendamist, et inimese tervislik seisund ei ole muutunud, siis ei loo see tööandjatele tugevat eeskuju ega kindlustunnet. Muidugi on see osaliselt omaette teema, kuid minu arvates tekitab küsimusi olukord, kus inimesed, kellel on näiteks puuduv jäse või püsiv vaimne puue, peavad pidevalt uuesti käima arstlikel hindamistel ja töötukassas oma seisundit tõendama.
Pigem võib see sama suhtumine kinnistada arusaama, et tegemist on ajutise olukorraga või ebakindla töötajaga, mis omakorda mõjutab valmisolekut investeerida vajalikesse töövahenditesse.
Seega praktikas ilmselt ainuüksi tööandjapoolne vastutus üksi ei toimiks, kuna selline lähenemine võib tahtmatult süvendada tõrjutust ja erivajadustega inimeste töötust.
Ideaalses maailmas
Eelnevat arvestades ei tundu minu esimene mõte, et täielik vastutuse jätmine tööandjale oleks jätkusuutlik ja õige. Pigem võiks ehk toimida aga kombineeritud mudel, kus vastutus jaotub riigi, tööandjate ning tehnoloogialoojate endi vahel.
Riigi roll peaks eelkõige seisnema baastaseme tagamises – see tähendab, et kriitilised abivahendid ja ligipääsetavust toetavad tehnoloogiad oleksid inimestele kättesaadavad sõltumata nende tööandjast või majanduslikust olukorrast ilma pika bürokraatiata.
See võiks hõlmata nii seadmete osalist või täielikku rahastamist kui ka selgete standardite kehtestamist tööandjatele ja tarkvara loojatele. Riiklikule kontrollile peaksid siis vastama nii avaliku kui erasektori digilahendused.
Tööandjate rolliks jääks seejuures paindlikkus ja konkreetse töötaja vajadustega arvestamine. Sarnaselt sellele, et tihtipeale, kui on hea tööandja, on loomulik kohandada töövahendeid töötaja füüsiliste eelistuste järgi (näiteks sobiv klaviatuur või töölaud ja ka nt monitor mis tee silmadele haiget), kui see võimaldab inimesel oma tööd efektiivselt teha.
Kolmandaks on oluline ka tehnoloogialoojate vastutus. Veebiarendajad, tarkvaraarendajad ja platvormide loojad peaksid juba algtasemel arvestama ligipäsetavusega, mitte käsitlema seda kui hilisemat lisafunktsiooni.
Kusjuures viimase olen ka ise süüdi, kuna loomise ajal või ühelgi koolitusel ei teadnud ma neist teemadest veel nii palju. Riiklik kontroll võiks ka tagada sellekohase hariduse. Näitena võin tuua et nt turundus ja veebliehe koolitusel räägiti alt tekstidest rohkem SEO võtmes kui vaegnägijate...
Selline mitmekülgne lähenemine aitaks aga minuarust vältida olukorda, kus vastutus langeb ainult ühele osapoolele, ning looks realistlikuma ja õiglasema süsteemi, mis toetab nii tööturul osalemist kui ka digikeskkondade kättesaadavust laiemalt.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes ei peaks IT-tugilahendusi käsitlema ainult erivajadustega inimeste abivahenditena, vaid pigem osana laiemast ligipääsetavast ja paindlikust tehnoloogiakeskkonnast. Digilahenduste kättesaadavus sõltub nii riigi, tööandjate kui ka tehnoloogialoojate koostööst.
Kuigi Eestis ja Euroopa Liidus on digiligipääsetavuse nõuded juba olemas ning avaliku sektori veebilehed peavad vastama ligipääsetavuse standarditele, ei tähenda see alati, et need lahendused oleksid praktikas mugavalt kasutatavad.
Probleeme esineb jätkuvalt nii veebilehtede struktuuri, klaviatuuriga navigeerimise kui ka ekraanilugejate toe puhul. See näitab, et ainult seaduste olemasolust ei piisa – oluline on ka teadlikkus, haridus ning ligipääsetavuse arvestamine juba süsteemide loomise algfaasis.
KASUTATUD MATERJALID JA LISALUGEMIST
Kommentaarid
Postita kommentaar